Universaalne eluenergia pihustatud kujul

Pärnu muuli retk – kohaloleku praktika ning ehe kontakt maa-, vee-, õhu- ja tuleenergiaga

Email this to someonePrint this pageShare on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterShare on LinkedIn

Meie pere suvetraditsiooniks on matkata vähemalt ühel korral suve jooksul Pärnu muuli lõppu. Valime selleks võimalusel sooja ja kuiva suvepäeva ja teeme seda paljajalu. Võib-olla oleks libisemiskindlate jalanõudega turvalisem, kuid paljajalu on tunne ehtsam ja tekib võimalus kõiki energiaid endasse ammutada.

Seda retke võib käsitleda kohaloleku praktikana – kivide vahel on üsna suured vahed, nad on eri kõrgused ja iga samm tuleb otsustada vahetult enne järgmise toetuspunkti leidmist. Kui mõtted lähevad hajevile ja unustad ette vaadata, võid tasakaalu kaotada.

Kividest õhkub soojust, kuid ühtlasi ka toekat, toetavat ja maandavat maaenergiat. Nende rahulikkus ja raskus tõmbab Sind allapoole, maandab ja rahustab.

Kõikjal ümberringi on meri, tuulisematel päevadel võib see muulil kõndijad üleni märjaks pritsida, kuid ka rahuliku ilma korral ei lase meri end hetkekski unustada, tuletades oma olemasolu meelde loksumisega, mühisemisega ja ulatudes mõnes kohas lausa kivide tippudeni. Vesi esindab emotsioone ja intuitsiooni, erinevalt kividest alalist muutuvust ja voolavust. Hea on lõpetada muuliretk meres ujumisega, kus nii vee- kui maaenergia Sind üleni ümbritsevad.

Kõikjal Su ümber on puhas mereõhk, ajuti soolakas ja ajuti adrulõhnaline. Isegi rahulikel päevadel puhub muuli lõpus tuul, mis puhastab astuja aurat ja aitab hingata uut ja värsket energiat. Õhuelement on kerge ja piirideta. See on neljast elemendist kõige lähedasem elujõu energiale või Chi-le/Qi-le endale. Mida puhtamal kujul seda õnnestub sisse hingata, seda parem.

Kivid õhkavad päevast kuumust, endasse salvestunud päikeseenergiat, mis mõjutab muulil paljajalu astujat isegi rohkem, kui taevas särav päike. Kivide soojusaste on erinev, muuli lõpus, kus meri on juba üsna sügav, on kivid jahedamad ja keskosas kuumemad. Maakivid on märksa soojemad kui muud kivid. Päike kiirgab endast rõõmu, energiat ja elujaatust.  Võtame seda rõõmuga vastu, jättes kasutamata päikesekaitsekreemid! Sel juhul tuleb muidugi vältida keskpäevalähedasi kiirgustunde.

Muuli lõppu jõudes on tunne ülev ja kõik energiad kenasti tasakaalus.

© Reikimeister ja energiate tajuja Reet Karro 2017. Lubatud avaldada tasuta veebides, lisades lingi sellele postitusele.

 

 

 

Täname jagamast ja laikimast:
Universaalne eluenergia pihustatud kujul

Hõbepaju energia

Email this to someonePrint this pageShare on FacebookShare on Google+Tweet about this on TwitterShare on LinkedIn

 

Ma tunnetasin täna hõbepaju energiat.

Ma käin juba teist suve igal hommikul Emajõe ääres jooksmas ja oma hommikusi rituaale tegemas. Kõigepealt ma üritan hõivata ühe Emajõe-äärsetest paadislippidest

ja kui see õnnestub, teen seal 100 pööret Sufi pöörlemismeditatsiooni. Siledal pinnal saab pöörelda kiiresti ja sujuvalt, 100 pööret saab tehtud nii, et arugi ei saa. Silme ees pöörlemas Emajõgi, vastaskallas, minu-poolne kallas ja taevas. Pöörlemismeditatsiooni eesmärk on tunnetada tugevamat sidet keskmega, mis jääb paigale ka siis, kui kõik muu pöörleb ja liigub. Samuti annab see hea hoo päevale ja puhastab aurat, eriti kui jõe ääres puhub tuul. Pärast 100 pööret kukkusin ma eelmisel suvel tihti käpuli ja läks tükk aega, enne kui normaalne tasakaal taastus. Sel aastal olen tugevam, piisab vaid paariks minutiks seisatamisest ja kõik on jälle paigas.

Pärast pöörlemismeditatsiooni teen joogaharjutusi, nt Päikesetervitust ja Kobrat ja Allavaatavat Koera ja lõpuks istun rätsepistesse ja teen kõigile oma tšakratele reikit, nendega samal ajal rääkides, paludes olla avatud ja aktiveeritud, toetada mind oma energiaga ja aidata mul püsida valitud teel. Lõpus tänan Emajõge, loodusvaime, reikit ja vaimseid õpetajaid. Seejärel jooksen koju tagasi, olles päevaks valmis.

Nagu juba ütlesin, teen kõike paadislipil, kui õnnestub see hõivata. Kui slipid on juba hõivanud kalamehed või puhkajad, otsin mõne siledama teeraja ja lähen rituaale tegema otse jõe äärde. Seal ei ole pinnas kunagi nii sile, et kiire pöörlemine õnnestuks. Enamasti näeb see rohkem välja tammumise moodi, üks jalg kõrgemal, teine madalamal, üks jalg mätta ja teine puujuure taha takerdumas. Kuid viimaks saavad 100 pööret ja kõik ülejäänudki rituaalid tehtud sealgi. Iga jõe äärne koht on veidi erinev, mõnes suur känd, mõnes kivihunnik ja mõnes vana majatrepp ilma majata. Just otse jõe ääres pööreldes olen kuulnud lakkamatult laksutavaid ööbikuid, näinud hästi suurt rebast ja kohanud huvitavaid linde.

Hõbepajud Emajõe ääres, Rebase paadisadama lähedal

Täna olid slipid hõivatud. Pöörasin Emajõe äärde kahe hiiglasliku hõbepaju vahelt. Valisin jõepoolsema ja hakkasin selle all pöörlema. Kuna pinnas oli üsna pehme ja konarlik, oli kiirus aeglane ja tunnetasin eriti selgelt mõistvust, südamlikkust ja soojust, mida puu poolt kiirgus. Nagu vana armastav ema, valmis Su alati oma rinnale võtma. Ja meenus minu lapsepõlve kõige olulisem hõbepaju – Kajaku talu 3 tüvega väravapaju. Selle oli pannud kasvama mu vanaisa Hans Tamberg. Tegelikult oli ta pannud neid puukesi kasvama neli – igale tol ajal elus olevale lapsele üks. Kuid lõpuks jäi järele ainult üks, mis aga muutus erakordselt lopsakaks, kasvatas endale mitu tüve, laius talu väravas enne kõiki hooneid nagu valvur ja väravavaht. Mina mängisin lapsena selle all ja püüdsin üles ronida, mis ei õnnestunud, kuid mäletan sama energiakogemust.

Kahjuks ma ei tea, et sellest pajust oleks tehtud ühtki pilti. Keegi ei arvanud, et seda oleks vaja teha, sest see puu lihtsalt ei saanud kusagile kaduda, ta oli nagu ilmasammas.

Kuid sai. 1980. aastate lõpu poole, kui mina olin juba ülikoolis, kuulis mu vanaema (Mamma) ühel äikeselisel, tormisel ööl kohutavat ulgumist ja oigamist. Ta ei mõistnud, kust see tuleb, hääle järgi avanes maa ja keegi karjus vaevas ja agoonias. Siis kõlas tohutu mürts ja ta hakkas juba aimama – väravapaju oli tormiga murdunud, koos juurtega maa seest üles kistud. Edaspidi oli see koht nii kõle ja tühi, keegi ei tervitanud Sind enam talule lähenedes esimesena …

Tajusin oma lapsepõlve väravapajul ja Emajõe äärsetel hõbepajudel sama energiat – mõistev, südamlik, andestav, armastav, naiselik. Kontrollisin igaks juhuks info üle. White Dragon (Glennie Kindred) ütleb, küll tavaliste pajude kohta, et pajuenergiat seostatakse kõige naiselikuga – Kuu, vesi, Suur Jumalanna, naiselikkus, emotsioonid, unistamine. See seostub sümboolselt varakevade, tärkamise ja puhkemisega, aga ka surma, sünni ja taassünniga, koguni Emakese Maaga. Pajust saab teha võlukepi. Loe “The Power of the Willow Tree“.

Kas Haabersti Paju surma saaks tõlgendada nii, et langetati Suur Jumalanna ja Eestimaa naisaspekt? Loodan, et Haabersti paju surm pani hoopis aluse uuele kevadele, puhkemisele, tärkamisele. Kus inimesed enam ei luba endaga kõike teha. Ja kõik võtavad vastutust. Lootusrikkaid märke sellest on juba näha!

_ _ _ _ _

© Reikimeister ja energiate tajuja Reet Karro 2017. Lubatud avaldada tasuta veebides, lisades lingi sellele postitusele.

 

 

Täname jagamast ja laikimast: